Poko: Koerused Sloveenias
ehk mida koeraga Sloveenias ette võtta.
Kuna Pokost on vähe juttu olnud, siis kirjutame natukene pikemalt, millega talle siin tegeleda (peale naabri solgiaugus maiustamise) meeldib. Võtsime ju koera kaasa mõttega, et meiega on tal parem kui Eestis kellegi teise hoole all (no offence, sõbrad). Oleme püüdnud seda lubadust täita.
Peaaegu alati võtame Poko endaga väljasõidule kaasa. Erandiks on ainult linnas jalutamised ja poes käigud. Matkamine on kohe kindlasti tema lemmik tegevus. Suurema osa ajast saab vabalt ringi joosta, puutokke närida ja endaga kaasa vedada, Pauli rõõmustada, maasikaid ja mustikaid süüa. Aga mõnikord peab ka rihma otsas olema. Viimast proovime minimeerida, kuid päris alati ei saa. Näiteks täna tuli teda kaitsta liiga julgete ja agressiivsete sigade ning karja uudishimulike pullide eest. Paar korda on siinsed koerad (kes kahjuks väga tihti lahtiselt talusid valvavad) teda isegi pureda püüdnud, kuid õnneks mitte liiga hullusti.
Matkavarustus
Selleks, et koeraga oleks mõnus matkata, ostis Poko endale uue rihma. Ausalt öeldes ei saa me aru, kuidas varem ilma selleta hakkama saime. Kui koer on rihmaga kindlalt puusade ümber, on teda kordades lihtsam kontrollida. Siis jäävad ka käed vabaks (nt saab rahulikult fotosid teha). Aeti jaoks on suur pluss ka see, et kui Poko vabalt ringi jookseb, siis võib rihma mugavalt endale ümber vöö jätta ning vajaduse korral jälle kiirelt kasutusse võtta. Ei pea hakkama kotist otsima (või ära kaotama nagu eelmisega Horvaatias juhtus). Kui peaks vaja minema, siis on rihma koera poolses osas ka lisa-aas, et ta kindlalt enda ligi tõmmata. Viimast oleme kasutanud kui kitsal rajal tahavad inimesed mööduda või kui lahtised loomad talle liiga lähedale pääsevad. Kuna rihmal on keskel veniv osa, siis koera tirimised (Poko teeb seda päris palju) ei tee ka nii palju liiga.
Ka traksid teevad oma töö hästi ära ja on silmapaistvat punast värvi. Mõned korrad oleme juba pidanud Pokot nende abil üle takistuste tõstma. Tegelikult natukene kahetseme, et ei ostnud Nara soovitatud taskutega varianti. Viimaseid oleks ikka väga hea veepudeli, kokkupandava joogitopsi või kasvõi kilekottide kaasa võtmiseks kasutada – las tassib ise oma kraami.
Poko ostis ka papud, et kiviklibul jalataldu ei vigastaks. Kahjuks/õnneks pole neid veel väga palju vaja läinud. Ning kuna meile tundub, et üks hõõrub tal natukene, siis ei ole lihtsalt niisama harjutada ka lasknud. Aga järskudel kivisematel teedel paneme neid jalga küll.
Trennid
Mõnikord käime Pokoga jooksmas. Kahjuks ta sellest eriti huvitatud ei ole – kui jooksu alustad, siis peame teda pigem järele tirima (vt ka alloleva pildi vasakut serva) ja tagasiteel tõmbab ta meid hullusti kodu poole. Samuti on Hannes ta enda pikkade otsadega ära hirmutanud. Seega, kui Poko näeb, et Hannes paneb trenniriideid selga, peidab ta ennast laua alla või koridori kaugeimasse nurka ära :) Samas on siin ilmad nii kuumad, et säästamegi enamasti teda sellest vaevast.
Aga päris ilma trennita ikka ei saa. Otsustasime, et ka Sloveenias peab Pokole agilityt meelde tuletama. Sloveenlastel lausa 20 erinevat klubi, lisaks veel päästekoerte treenimise kohad. Meie saime enda “treeneriga” tuttavaks korteriomanike kaudu. Tegemist on ühe abielupaariga, kes vabal ajal sellega tegeleb ning omab isiklikku rada. Ega meil muud vaja olegi. Vaated platsilt ei ole küll nii uhked nagu Horvaatias, aga eks see oligi rohkem raja kõrval pikniku pidavate Hannese ja Pauli pluss. Aetile meeldib, et keegi paneb raja valmis ning annab natuke nõu. Näiteks on kohalikel komme slaalomi tegemisel koera kiirendamiseks hüüda terve aja «Trrrrr» ning kontaktpinna üle hüppamisel teevad sama koha uuesti ja uuesti. Pokole meeldib seal väga ringi joosta ning preemiaks köiega mängida. Taaskord oleme rahul, et veidi asja uurida viitsisime ning nüüd tänu sellele Pokole (endale ikka ka) headmeelt saime valmistada.
Võistlus
Lõpetuseks Poko Sloveenia aja kõige uhkem päev – agility võistlus. Hannes leidis kuulutuse samal päeval internetist ning kuna registreeruda sai ka kohapeal, siis mõtlesime, et miks mitte. Plaanisime seal veeta mõned tunnid, Pokoga paar tiiru joosta, Flyballi (seda saab muideks ka Eestis harrastada) demonstratsiooni vaadata ning kenasti Pauli vannitamise ajaks koju jõuda. Tegelikkus aga päris selline ei olnud. Esiteks pani Aet ennast kiiruga valesse rühma kirja. Mitte A0 (null), vaid AO (open) ehk kõige hilisem ja raskem rada (kohapealsete sõnul A2, isegi pigem A3 raskusaste). See tähendas, et pidime tunde ootama enne kui jooksuks läks. Ihned eestlased, nagu me oleme, ei raatsinud peale osalustasu maksmist enam ära ka minna. Rada oli päris keeruline ning tulemuseks 2x DSQ. Esimesel jooksul kukkus Aet vihmase muru ja sileda tossutalla tõttu selili maha ka. Õnneks oli Poko nii tubli, et ootas ta kenasti ära, ja nad said koos raja lõpuni joosta :P Me enne veel naljatasime omaette, et neil siin vist Salomon suur sponsor ja kõigile tasuta tosse jaganud. Tuleb välja, et maastikujalanõu kasutamisel on tegelikult täitsa loogiline seletus. Õhtu lõppes alles ligi 22 paiku. Hannes oli selleks ajaks magava Pauliga juba paar tundi mööda Sloveeniat ringi kihutanud, võttis kiirelt väsinud võistlejad peale ja sõidutas meid kõiki õnnelikult koju magama. Lõpp hea – kõik hea.
Selline see Poko elu on – põnevaid tegevusi täis. Oleme väga rahul, et otsustasime ta kaasa võtta, ja tundub, et ka tema on rahul. Koeraga reisimine ei ole üldse nii keeruline nagu alguses tundub. Mida rohkem teda erinevatesse situatsioonidesse panna, seda rahulikumaks ja kuulekamaks ta tegelikult muutub. Õnnelikumaks ka. Et saab ikka oma karjaga koos olla :)
